Vanem pärimus

Lõuna-Eestis on sauna- ja saunas käimisega seotud kombeid olnud rohkem kui Põhja-Eestis või saartel. Pärimusainese uurijate arvates on Lõuna-Eestis täheldatav olnud teatav eriline saunakultus, sauna on peetud pühaks paigaks, säilinud on sauna imettegeva jõuga seotud uskumusi. Kagu-Eestis on kombestiku omapäraks sauna tervitus- ja tänusõnad ning veel mõned kombed, mida mujal Eestis pole esinenud. Ka saunahoonete ehitusviisis, materjalides ja põhiplaanis järgivad Lõuna-Eesti vanemad suitsusaunad ühist traditsiooni, eristudes teiste piirkondade tavadest.

Umbkaudu 100 aasta tagustest või veelgi vanematest saunakommetest vanal Võrumaal saab lugeda muuseumite arhiividesse kogutud tekstidest.

Loe valikut    saunapärimusest vana Võrumaa kihelkondadest, mis on kogutud  Eesti Kirjandusmuuseumisse.

 

Miä om innembi olnu tähtsä sanna kütmise man
 

Sanna naati kütmä jo lõuna aigu. Talvõl viil varramba, et sann iks vasta õdagut lämmäs saanu. Sanna kütmise aig või olla egäl sannal esisugumanõ. Mõni väiku sann lätt paari tunni kütmise pääle lämmäs, suurõmba sanna tahtva pikembält kütmist.

Sanna kütmises peeti kõgõ parõmbis puiõs kas leppä vai kõivo, noidõga kütten sai makus sann.

Mõnõn talon om sannaahjo kütet pikki puiõga. Sääl oll´ kõrd, et ahjo aeti puu´ niiviisi, et tüvepuul läts iin. Ku otsast är palli, tougati tuud jako edesi ahjo.

Puu´ pidi´ palama kõrraligult, sis sai hää sann. Kütmise man tull´ hoolõn olla, et tuli ka väega suurõs es lännü ja ahost vai läbi keresse vällä es käünü – sis lätt sann palama.

Ku puu´ sanna ahon pallõn vingva, sõs tulõ külm ilm.

Kütmise man oll´ tähtsä, et sannaaho perrä pääle puiõ palamist ei tohe üles siädä. Ku üles sekät, saa mõro sann. A sis piät hoolõn olõma, et tukki es jäänü.<

Mõnõl puul võeti pääle palamist hüdse´ ahost vällä, et karmu es naanu ajama.

Ku puu´ olli´ kõik palanu, lasti savv kõik vällä ja sann pidi saistuma.

Sann saa mõro sis kah, ku sanna om vähä kütet ja saina´ olõ-i häste lämmäs lännü.

Inne kütmist tuudi jo külm vesi sanna är. Lämmi vesi tuudi inne sanna tulõkit pangõga tarõ mant.

 

Sannankäümine ja kombõ  Võromaal vanõmbal aol
 

Sanna minnen võeti üten puhta´ rõiva´ ja viht oll´ kangli all kandsu ots iin. Sanna läve pääl lüüdi risti ette inne sisseminekit. Sannast vällä tullõn jäl hiideti rist ette.

Sanna tullõn olli´ uma´ teretüssõna´, midä egä kõrd ülti. Ku rahvast joba iin oll´, ülti Jummal sekkä, sannakõnõ! Olõja vastsi seo pääle: Jummal häämiis!

Rõiva´ panti lae ala säetüide orsi pääle, kon sannaleil pehmit´ ja lämmist´ puhtit rõivit, a kantuist päälisrõivist häöt´ sinnä siginenü söödigu är.

Viha´ panti kuuma viiga likku, et nä pehmes lännü. Mõsuvesi panti valmis ja tuust viist hämmäti peoga kolm kõrda kas iho pääle vai keresse pääle – kui kongi kombõs oll´. Hääd tervüst, makõt sanna ja kõgõ kõrdaminekit pidi tuu andma.

Lõunõt võeti üllen laudu pääl niiviisi, et olti pikäle, jala saina puul ja pää keskel, viht käve pää ala. Pall´ond üle katõ inemise laudu pääle es mahu kõrraga. Ku higi jo vällä tull´, sis istuti üles ja naati vihtma. Kõgõpäält vihuti sälg ja sis jala´. Vihtmise aigu ülti ka tenosõnnu sannakütjäle, viituujalõ, vihahaudjalõ – kõigilõ, kiä sannakäügile üten avitanu olli. Ku üte är vihevä, lätsi tõsõ laudu pääle.

Vihtu ja lõunat võtta võidsõ iks mitu kõrda, kellel iho tuud kannat´.

Sannan võidsõ külmä vett juvva, tuu ollõv rohi, sis ei jää haigõs.

Mõskminõ oll´ kas põrmandu vai penke pääl. Viiannom oll´ kas mitmõ pääle vai egäütel, nii kuis kongi oll´. Mõskmisõs tetti lämmämb vesi, pruugiti ka vihaleovett. Pää mõsti inne puhtas (seebiga), kere lasti seebiga üle ja naati vihaga hõõrdma. Viht oll´ egälütel uma. Inne seebi tulõkit mõsti hinnäst lipõviiga.

Sannavett es tohe kiimä aia – tuu aja kihä kärnä ja süütmä. Kalg vesi jätt naha korrõs.

Pääle mõskmist uheti hinnäst üle löüge viiga.

Sannan vai sanna iin pengi pääl (nii kuis ilma oll´) puhati ja panti rõivilõ.

Sannan peeti kunstõ kah. Kõgõ hariligumb oll´ tasominõ – sõkuti, litsuti ja vinütedi haigit vai väsünüid kotussit. Oll´ teedä, et ku edimäne lats (edimält sündünü) tasos, sis saa haigõ terves. Vanal inemisel olkõ nuur tasoja. Tasomisõ iist es tohe tennädä, sis es saa api. Keerolidsõmbit kunstõ nigu aadri laskminõ ja kuppõ pandminõ toimõnd´ tiidjä inemine ja tuu peenembä tohtõrdamisõ jaos tetti sann eräle.

Mõskmisõst üle jäänü külm vesi jäeti üüses sanna, et sis saa Jessukõnõ tulla perän sanna ja sis täl om hää mõskõ. Sannast minnen panti sannauss kinni, et Vanajuudas sisse es päsenü. Teedä oll´, et õdagu pääle kellä üttetõist tulõva sanna vaimu ja Vanajuudas esi kah.

Sannan olli´ iks uma kiildmise´ kah. Sannan ollõn es tohe vilistä, muido lätt sann palama. Vannu tohe es no sukugi, sõs Vanajuudas tulõ ja vii õkva latsõ sannast minemä.

Ku vihamehega om üten sanna minek iin, sis piät umavaihõl inne päävä minekit är lepmä, vihha sanna üten es tuvva.

FaLang translation system by Faboba