Saun ning saunatava on kõigi läänemeresoome rahvaste juures tuntud ja teatud väga ammustest aegadest. Eesti talusaunade kaugema ajaloo kohta võib teavet saada üksikutest kirjalikest allikatest alates 13. sajandist, kus enamasti kõrvalteatena mainitakse ühes või teises kandis sauna olemasolu. 17. sajandi alguspoolelt on andmeid Saaremaa idaosa taluhoonete kohta, kus enamasti on iga talu juures ka saun olnud. Sama väidavad teated Kagu-Eesti kohta 18.-19. sajandist.

Ülevaate Eesti saunade ning saunatavade kohta on koostanud Tamara Habicht 1960-1970 aastatel tehtud uurimuste põhjal. Nimetatud tööle tuginedes on koostatud ka käesolev lühikokkuvõte.

Ajalooliselt on suitsusaunu olnud kõige tihedamini Lõuna-Eestis (see tuleneb ka suurest asustustihedusest selles kandis). Suitsusaunad olid kasutusel ka Ida-Eestis (Ida- ja Lääne Virumaa, Tartumaa), läänesaartel ning looderannikul. Kesk- ja Lääne – Eestis on suur saunadeta ala (umbes 1/3 Eestist), kus pesemine-vihtlemine toimus rehetares ja sauna eraldi hoonena ei olnud.
Lõuna-, Ida- ja Lääne-Eesti saunade puhul on ajalooliselt jälgitavad selged erinevused nii saunade ehitustehnikas, plaanis kui ka ahjutüübis, samuti saunaga seotud kommetes ja suulises pärandis. Veel 19. sajandi keskel olid kõik Eesti talusaunad suitsusaunad – väiksed ühekambrilised nurgakividele ehitatud muldpõrandaga ristpalkhooned, mida köeti sideaineta üleslaotud kerisahjuga. Ehitusmaterjal hangiti lähiümbrusest ja sellest tulenevalt olid näiteks saunaahjud paekivialadel hoopis teistsugused kui Lõuna-Eestis, kus ahjud tehti maakividest. Eriti vanapärased saunad olid kas täienisti või pooleldi maa sisse ehitatud nn maasaunad, millel oli enamasti muldkatus.

Mõningad muutused saunade ehituslikus osas hakkasid toimuma 19. saj teisel poolel, kui rahva elujärg paranes. Saunadesse pandi poolpalkidest või laudadest põrandaid, ehitati juurde eeskoda või ehitati saun juba kaheosaline. Katuseid hakati katma roo, õlgede, puukoore ja kisklaudade asemel laastudega, mõnel pool tehti läbi katuse tossukorstnaid, kustkaudu suitsu välja lasta. Saunaahjude tegemisel pruugiti uute materjalidena savikive (tellised) ja sideainena savi – seega hakkas muutuma ka ahju ehitus. Saunaahju ehitamine kinnise kerisega ahjuks andis võimaluse juhtida suits korstnasse ning seega oli põhimõtteliselt muutunud suitsusaun puhtaks saunaks. Korstnaga saunade ehitamine hakkas levima 20. sajandi esimesel poolel ja sai mõnes piirkonnas uute saunade ehitamisel valdavaks. T. Habicti kogutud andmetel oli 1920. aastatel korstnaga saunu rohkelt ehitatud mõnedes Põhja-Eesti kihelkondades, Ida-Virumaal, ka Pärnu- ja Viljandimaal, nõnda et neid juba rohkem oli kui suitsusaunu. Üsna ilmeka pildi annab T. Habichti poolt koostatud suitsusaunade levikukaart 1960 aastate kohta:

Ainus piirkond Eestis, kus perioodil 1940-1970 on suitsusaunu juurde ehitatud on Kagu-Eesti ja Mulgimaa idaosa. Vanemaid suitsusaunu on nendes piirkondades tihedalt, lisaks on vanemaid suitsusaunu sel ajal olnud veel üsna arvukalt Saaremaal, Muhus, Kihnus ning Loode-Eesti paaris kihelkonnas.

Suitsusauna hindasid inimesed üldiselt paremaks ning korstnaga saunu ei kiidetud sugugi. Peamiste erinevustena toodi välja, et korstnaga saun ei lähe nõnda soojaks kui suitsusaun, saunaruum on põrandapool jahe, leili viskamise ajal läheb rõskeks. Kinnise kerise leil on terav ning tema mõju kaob ruttu, peale leili võtmist on uimane olla. Sellises saunas puudub harjumuspärane suitsuhõng. Nagu ütles üks Rõuge kandi mees: ”ega noid korsnaga sannu neh kiä kitä-ei. Ei tii’ ka kiäki. Üle uma savvusanna olõ-ei näid üttegi.”

Kui mujalpool ilmselt lepiti “moodsa” korstnaga sauna ebameeldivate külgedega, siis vanal Võrumaal ja Setomaal peetakse põliste elanike poolt tänapäevani suitsusauna endiselt õigeks saunaks.

Suitsusaunade ehituses on ka 20 sajandi jooksul üht-teist muutunud. Palke freesitakse ning käsitsitööd tehakse ehitusel vähem. Enamasti tehakse sauna alla vundament. Katuse kuju on varieeruv ja kattematerjalid on muutunud – kasutatakse eterniiti, plekki. Saunale tehakse suuremad aknad, eesruum on suurem. Muutumatuna on püsinud aga mõned sauna ehitamise põhimõtted: saunaseinad tehakse okaspuust, lava ja sisustus aga lehtpuust, sauna suuruse valimisel on esmatähtis soojapidavus, üpris muutumatuna on säilinud ka kerise ja lava omavaheline paigutus saunas. Nõnda kaua, kui peetakse tähtsaks suitsusauna, elab edasi ka teadmine sauna tähendusest, püsivad oskused sauna ehitada, sauna kütta ja saunas käia. Suitsusaunaga on seotud hulk tavasid ja tõekspidamisi, mis teistsuguses saunas käies kaotavad oma tähenduse ning mõju.Miks pole Võromaa ja Setomaa taludes veel kõik suitsusauna puhta sauna vastu vahetanud? Põlvest põlve on käidud suitsusaunas, tugevad perekondlikud sidemed hoiavad tavasid ning küllap ikkagi on suitsusaun parem kui mõni muu saun. Mood ning elulaadi muutused on jõudnud ka siinkandis traditsioone muuta – viimastel aastakümnetel ehitatakse nii korstnaga saunu kui suitsusaunu ümber “puhtaks”. Suitsusaunad on tänaseks juba vähemuses ka Kagu-Eesti külapildis, aga kui palju on kasutusel suitsusaunu, see vajab täpsemat uurimist. On teada, et ehitatakse muude saunade kõrval siiski ka uusi suitsusaunu.