Savvusannast
Täpsäle olõ-i teedä, kiä om sausüüjä, a savvusanna man om timä kotus.
Savvusann om ilma korsnalda sann. Sannan om suur keressega ahi, midä kütetäs õigõ mitu tunni. Kütmise aigu tulõ savv sanna sisse ja lämmistäs lisas keressekuumalõ umakõrda sannaruumi. Ku puu´ omma´ ahon palanu, lastas viimäne savv sannast vällä, sann saistus parra ao ja sõs võiva´ edimädse´ sannalidsõ´ tulla´. Egä savvusann om uma hengegä, midä tiid ja tund sanna peremiis kõgõ parõmbahe.
Innembidsel aol olli´ kõik Eestimaa talosanna´ savvusanna´. Korsnaga sannu naati tegemä koskil sada aastakka tagasi. Täämbädses om inämbüs sannust korsnaga. Pruugin olõvit savvusannu om inämb alalõ Eesti kagunukan võrokõisi ja setodõ man, muial Eestin trehväs näid harva.
Savvusannan käümine om kommõ, mis lätt perrin põlvõst põlvõ edesi. Noorõ nägevä vannu mant, kuis sanna küttä, kuis sannan oldas ja kuimuudu sanna kõrran hoita. Häste ja kõrraligult kütet sannan olõ-i mõrro, lõunõt saat võtta nii kuis tervüs kand, sann püsüs hulk aigu lämmi ja iho saa kerges.
Tuujaos, et arvo saia, määne vaih om savvusanna ja mõnõ muu sanna vaihõl, tulõ iks esi savvusannan är kävvü.
Vana-Võromaa suidsusannakombõ omma UNESCO üleilma tähtsä kultuuripärandüse nimekirän!