Vihtu tegemises om õigõ aig inne jaani, ku om vana kuu. Ossõ, minkast vihtu tetäs kutsutas lehessis. Lehessit lõigatas kuiva ilmage ja tuuvvas nuu tarõ manu. Vihtu tetäs tarõ man, kas vällän vai kongi varó all.

Vihtu kõlbas tetä kõost, miä om nuur ja kasus arumaa pääl. Lehessid lõigutas väidsega kasuva puu küllest. Puid tuuperäst mahha raku küll tohe-ei. Esiasi ku om vajja võssu raku vai mõtsa harvõnda.

Vihtu või tetä ka kadaja ossõst, tammõ lehessist, pihlõst, niisamatõ sõnajalgust, nõgessist vai tõisist hainust.

Viha’ köüdetas paari viisi, sis om näid hää orsi pääle kuiuma panda kohegi katussealodsõhe, kon tuul läbi käü, a om hämmär.

Suvõl tetäs iks värkist lehessist viht sannaminekis, a ku lehesse jo vanas om lännü, võedas kuivatet vihtu.

Kuiunut vihta tulõ havvuta tükk aigu kuuman viin, koni tä pehmes lätt ja vihtu lask.

Sannavihtu kotsilõ tiidmisi vanõmbast aost:

Ossõ, minkast vihtu tetäs kutsutas lehessis.

Vihtu kõlbas tetä kõost, miä om nuur ja kasus arumaa pääl.

Konas om õigõ aig vihtu tetä?

Kas inne vai pääle jaanipäivä (tan om mõtõld vana kallendri perrä jaanipäivä, miä om prõlla 07. hainakuud).

Mõnõl puul üldäs ka et vihtu tetäs katõ jaani vaihel (vahtsõ ja vana kallendri jaanipäivi vaihel).

Vihtu tetti vana kuuge. Noorõ kuuga tettü viha aiva kihä kärnä, kihä nakkas süütmä.

Noorõ kuu viha seen om säidse haigust, vana kuu viha seen om ütesä rohto.

Pehmel aol tett viha saava pehme, kõval aol tett viha kale´.

Lehessit lõigati kuiva ilmage ja tuudi tarõ manu. Vihtu tetti tarõ man, kas vällän vai kongi varó all. Ossa võeti parra pikkuse pääle, säeti kõrraligult ja otsõst ütepikku kimpu, köüdeti kandsu puult kinni ja kirvõga lüüdi perän kands viil ütetasatses.

Viha köüdeti paari viisi, sis oll näid hää kuiuma panda. Ku sai kõik paari, tõiva lamba tuu aastak paari poigõ , a ku mõni viht ütsikus jäi, tull ütsikit poigõ kah.

Viha panti kuiuma koheski katusõ ala orsi pääle, nii et päiv pääle es paistu, a tuul iks läbi käve.

Suvõl tetti iks värkist lehessist viht sannaminekis, a ku lehesse jo vanas olli lännü, minti sanna kuivatet vihage. Kuiunut vihta havvutedi kuuman viin, konis tä pehmes läts. Vihta võidsõ kõrrage üts kõrd havvuta, muidu tulli lehe maahha.

Vihtmise aigu tennäti: Aitumma viituujalõ ja viha haudjalõ, aitumma sanna kütjälõ ja puulahkjalõ. Jummal hoia hobõsõskõist, kiä puu vidi.

Tennämise sõnno om mitmit esisugumasi. Ku tõnõ sinnu vihtõ, tull kah tennädä.

Pääle sanna tull viht jäl är kuivata. Vihta pruugiti mitu kõrd, koni tä roodsakus läts.

Vana viht jäeti sanna laba pääle.

Mõnõl puul palutedi vana viht järgmäse kütmise aigu sanna-ahun, a mõni tiid, et tuu või tuvva naha-haigust. Vannust roodsakist vihtust tetti ka pühkmise luuvvakõisi. Mõnõl puul om lastu vanal vihal vällän sanna man saista.

Ku inemine kuuli, panti tälle kirstu pää ala tuusama viht millega koolukihhä mõsti.