Sannan käümise manu käävä uma sannasõna´.

Sanna sisse minnen teretedäs sanna: Jummal sisse, sannakõnõ. Ku tuud ei üldä, tulõ kurat kah sanna.

Ku sannan rahvast joba iin om, ütlas tulõja: Jummal sekkä! vai: Jummal seltsi! Sannanolõja vastasõ: Jummal tarvis! vai Avita Jummal! vai Jummal hää miis! vai Esi ka sekkä!

Edimese lõunõ hiitjä nimmas: mõro vällä, makus sisse!

Edimene leil lasti ussõst vällä, et mõro tõtõst vällä lännü.

Vihtmise aigu loetas tenosõnnu, miä võiva küländ mitund muudu olla. Loetu om säänest tenno:

Aitümma viituujalõ ja viha haudjalõ, aitümma sanna kütjälõ, sausüüjalõ’ aitümma puulahkjalõ. Jummal hoia hobõsõskõist, kiä puu vidi.

Tennädä või ka sanna ehitajat, sanna palkõ vidäjät, keresekivve korjajat, peremiist, maaimmä, taivaessä ja tõisi sanna häädüse iist hoolõnsaisjit.

Aiteh, aiteh, viituujallõ,

aiteh, aiteh, armas Jessukõnõ,

jää jälilõ ja astu asõmallõ,

mõsõ vihu iin ja vihu perän,

lasõ meid vaesid patatseid vahel vihtu.

Ku tõne sinno vihel, sõs om loetu niiviisi:

Käe’ kerges, silmä’ selges, jala’ virgas!

Antagu Jumal sullõ hääd sõnna suuhtõ

Ja tarka miilt pähä’!

(Urvaste khlk)

Ku latsi esimest kõrda sannan vihutas, loetas kah sõnnu manu. Nii om Põlva kihlkunnast teedä lugimisõ:

Poiskõsõlõ:

Tsopo, tsopo, pojakene,

kiltres, kubijas,

aia pääle haukjas,

mulgu pääle murdjas!

Tüdriklatsõlõ:

Kasva, kasva suures!

Vagas nigu tuvikene

ja lenda üles nigu püvi.

Kojo kangast virgaste

Ja ketra vokki targaste!

Sannast är minnen tennätäs sanna: Aitüma, sannakõnõ!

Kae viil sannasõnno, midä om Vanal Võromaal pruugitu