Saun on tuleohtliku hoonena traditsiooniliselt ehitatud teistest hoonetest kaugemale, võimaluse korral veekogu või allika lähedusse, et saunavee saamine oleks kergem. Saun püüti ehitada nõnda, et sauna uks jääks õhtupäikese poole. Sauna suurus olenes nii pere suurusest kui ka jõukusest. Oluline oli, et kütmiseks liiga palju puid ei kuluks.

Eesti eri piirkondades on sauna ehitamise tavad olnud mõnevõrra erinevad, neid erinevusi võib vanemate saunade puhul veel tänapäevalgi täheldada. Erisused seisnevad peamiselt saunaruumis asetseva ahju ja lava asukohas ukse suhtes. Erinevad on olnud ka saunaahjud, nii väljanägemise kui ka materjali poolest.

Uue sauna ehitamisel on eeskuju võetud lähikonna saunadest ning arvestatud ka varasemaid teadmisi. Nõnda ongi kujunenud tänapäevani püsinud ehitustavad. Tavasid on mõjutanud inimeste suuremad võimalused liikuda ning elukohta vahetada. Uued elanikud toovad kaasa oma teadmised ja oskused, mis kohalikke tavasid mõjutavad. Aja jooksul on muutunud ka hoonete ehitamisel kasutatavad materjalid.

Vanasti oli saunas üks ruum. Hiljem hakati ehitama saunu, kus pesuruumi ees on väike esik. On teada, et enne telliskivide kasutuselevõttu laoti saunaahjud kas maa- või lubjakividest. Kui praegu on saunaseinte all tavaliselt vundament, siis varem seisid saunad nurkade alla pandud kividel.

Saunakatuseid on kaetud kisklaudadega, hiljem laastudega. Praegusajal on laastkatuste kõrval näha eterniit-, plekk- ja ka ajutisena tõrvapapist katuseid. Vanema täiskelpkatuse asemel tehakse saunale viilkatus. Pajaaugu asemel või lisaks sellele on enamasti olemas aken. Muldpõrandaid näeb harva, põrandad on valdavalt laudadest.

Saunad ehitatakse ikka palkidest. Ehituse juures võiks aga silmas pidada vanade meistrite tarkusi – siis saab korraliku sauna, mis peab kaua vastu.

Uue suitsusauna ehitamise kohta võib lugeda juhendit, mille on koostanud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse eriala üliõpilane Andres Ansper.
Juhendis on kirjeldatud Lõuna-Eesti suitsusauna erijooni ning kohalikku traditsiooni, sauna ehitamise materjale, ehitusvõtteid, vajalikke oskusi, ajakulu. Antud on ka eelarve, mis aitab ehituseks kuluvat raha ning materjale arvestada. Eelkõige on juhend mõeldud inimestele, kes soovivad ise endale suitsusauna ehitada, kuid selle abil on võimalik ka ostetava suitsusauna hinda ja kvaliteeti hinnata.

Nõu ja abi uue suitsusauna ehitamiseks või vana sauna remontimiseks saad Vana Võromaa ehitusmeistritelt. Nende firmade mehed teavad kohalikke tavasid ja ehitustarkusi, tunnevad materjale ja oskavad käsitööna palkhooneid ehitada.

 Suitsusauna ehitajale või remontijale võiks nõuks ja abiks olla väike ülevaade ühe talu suitsusauna kerise uuendamisest.

Suitsusauna südameks on alati olnud keris. Keris on see mis annab igale saunale isemoodi hinge ja hõngu. Aga kõik mida pruugitakse, kulub. Nii tuleb ka saunakerist vahepeal remontida või hoopis uus laduda.

Hino talus uuendati kerist 2014. aasta sügisel, peremehel oli abiks meister Agu Allikivi ja õpipoisiks Gert Reimets, kes koostas kerise renoveerimise tööst kirjelduse. Asjaosalised on lahkesti lubanud seda ülevaadet huvilistele lugemiseks: Hino talu suitsusauna kerise rekonstrueerimine.