Ku Sa olõ-i inne savvusannan käünü, või mõni asi küländ uutmalda olla, imehtämä panda vai eski sannan käümise är tsurki. Savvusann om tõistmuudu ku muu sanna ja hää olnu inne sannaminekit päämiidsi tarkuisi savvusanna kotsilõ teedä.

• Sannan käümises tulõ aigo võtta, savvusann olõ-i kipõ mõskmisõ sann.
• Savvusannan om savv sisen õnnõ kütmise aigo, pääle kütmist lastas savv vällä, sann saistus ja sannankäügi aos om õhk klaar.
• Sanna tullõn teretedäs, är minnen tennätäs.
• Sannakambrõ uss hoiõtas kinni.
• Sannan käümise aigo inämb aho ala puttu ei tohe – ei naada inämb mano kütmä ega hütsi segämä, niisamatõ tohe-i koldõ ala määneski putsu vai asku hiitä.
• Sannan kae, et hinnäst vasta saino ei nühksä – võit tahmatsõs saia. Niisamatõ es masnu vihaga müüdä saino vai lakõ vehki – sõs võit kül mustõmbas saia ku sanna tullõn ollit.
• Tahma või olla ka sanna ederuumi saino pääl, rehkendä tuuga rõivide sälästvõtmisõ man.
• Tahmaga kokko saanut ihho vai rõivast piät harima jaheligu vai külmä viiga.
• Lõunõt ei hiidetä suurõ tsähväkuga, a tsibistedäs müüdä kerest tasaligult. Lõunõt hiidetäs kuuma vai löüge viiga, külm vesi jahutas kerest ilmaas´anda maaha.
• Savvusanna lõunõ olõ-i äkiline ja terräv, a lätt lajalt ja aigopiten üle kõgõ sanna ja tedä pidä küländ pikält.
• Kuivat viht tulõ inne sannaminekit kohegi esi anomahe (kauss vai pang) kuuma vette likku panda ja hoita leon, kooni viha lehe omma pehmes ligonu. Keresse pääle vihta ei panda ega keresse kotsil tedä ei soputõda, selle et lehe võiva kuumi kivve vaihõlõ sata ja säält karmu aia.
• Iho saa sannan puhtas ka ilma suurõ seebivatutamisõlda, ku võtat lõunõt, vihut ja vaihtõpääl uhtsat viiga, nii iks mito kõrda. Küsü sanna perremehe käest, kuiviisi om kombõs sannan mõskõ ja määntsit mõsuasjo pruugitas.
• Savvusanna mano olõ-i inämbüisi elektrit tuudu ja tuuperäst pruugitas sääl valgusõ saamisõs peris sakõstõ elävät tuld (tattnõna, kündle vm). Kae näidega väega ette, et midägi palama es lännü!
• Mõsuvett (innekõkkõ lämmind) pruugi sannan mõistuisi, et kõigilõ iks jakkunu. Viiga lajalt larista ei olõ, tõnõkõrd olõ-i lämmind vett kostki mano võtta.
• Sann om pühä kotus, kon oldas sündsähe, tüllü ja pahandust sanna ei tuvva.
• Vihtmise man om vanas kombõs tennädä kõiki, kiä hää sanna saamisõ man omma õkva vai kaudõ as´alisõ olnu (sannakütjä, viituuja, vihahaudja, puulahkja, sausüüjä, sannaimä jt )
• Sälämõskjat vai tasojat ei tohe tennätä, a tulõ anda sõnnoga tervüst vasta: käe kerges, silmä selges, avvu korgõs, igä pikäs!
• Pääle sanna haardas hõngu ja oldas niisama. Üttegi tüüd inämb ette ei võeda. Süvväs midägi kergempä ja võedas ka väiku topka terävampä, ku tervüst ja tahtmist om.

Egä savvusann om tsipa esimuudu ja ka sannakombõ võiva egän perren vähä tõistmuudu olla, selle tasos perrerahvast tähele panda ja tarbõ kõrral juhatuisi küssü.