Avaldatud: 20 September, 2013

Nutovi Mirjam

Uma Leht nr 1 (274) 08.01.2013

Vanastõ oll’ savvusann võrokõisi päämine tohtõrdamisõ kotus. Sannah tohtõrdamisõ kuntsõ om uurnu ja pruuvnu Linnu Mare, kiä olõ-i esi võrokõnõ, a eläs joba aastit Võromaal Ruusmäe küläh Hurda taloh. Sannah tohtõrdamisõst kõnõl’tä suitsusannapääväl Ruusal.

«Mi tulli perrega taaha Põh’a-Eestist ja es olõ sanna inne uma silmäga nännü, a vana pernaanõ and’ mullõ edesi uma tiidmise ja külä päält jaeti kah,» ütel’ Linnu Mare. «Sannah ravitsõmisõ mõistminõ andaski edesi põlvõst põlvõ, imält tütrele, esält pojalõ.»

Lasta-i inämb sannah aadrit, panta-i kuppõ, ei mõsta koolnuid, kõnõlõmalda sääl latsi ilmalõtuumisõst.

Ummõhtõ om alalõ mitmõsugumaidsi ravitsõmiisi ja tallituisi, midä viil parhillaki sannah toimõndõdas.

Savvusann olõ-i nii väega seebitämise kotus, a inämb lõunõvõtmisõ ja märgotamisõ kotus, koh olõmisõs piät aigu võtma.

Sanna tohe-i minnä pahanult, sannah ei või vandu ega tüllü üles kisku. Niisama ei kõnõlda sannah rahast, muido lätt rahaõnn ülepää käest är.

Ka piät kaema, et sannah midägi ollõst kangõmbat ei pruugi, ja tubak ei käü ka sannaga kokko. Kiä taht, või päält sanna ussõ iih piipu popsuta.

Sannah muidoki peris rasõhit haiguisi tohtõrda ei saa, noid arstva õks tohtri.

«Sann om innekõkkõ palvõ ja väe kotus,» ütel’ Mare. «Ku sa väega pallõt ja usut, sõs võetas su tahtmiisi ka kuulda.»

Sannah saat praavita nii hengehalu ku iholiidsi häti. «Hääs hengetoes om tasalik lõunõvõtminõ, jutuveerütämine vai ka peris umaette olõminõ,» selet’ Mare. «Hää om henge ku iho jaos, ku saat hõnguhainu leotusõga lõunõt hiitä.»

Talvõl ollõv kõgõ parõmb tetä pedäjänõklust hõngulõunõt – seo lüü hengämise valla, om noho vasta hää ja mõos ka vere ümbrekäümisele. Pedäjänõklu tulõ kiiväh viih 15-20 minotit havvuta ja kõrralikult kurnada.

«Ihohäti tulõssi praavita neläpäivilde. Vana kuuga saa hätist vallalõ – täiest, kõõmast, luuhalust. Noorõ kuuga tetäs kuntsõ, minka tahetas väke, latsilõ tervüst, naisilõ perreõnnõ, miihile tukõ saia,» kõnõl’ Mare.

«Sannah om iholõ hää ka tasominõ. Tasotas pääsuuni, kässi-jalgo, kangit lihassit ja hää olõs ka seo man suula vai mett pruuki. Tasomisõ pääle tulõs viil viheldä kah. Perreväe manosaamisõs piäs naanõ umma miist sannan tasoma,» opas’ Mare.

Nuu viha, minka võõra inemise hinnäst sannah vihtva, tulõs peräh är palota, uma perre vihtu või viil tõõsõ voori ka pruuki.

Mare soovit’ kävvü sannah inne tähtsit juhtumiisi – olkõ tuus eksämil käük, mõni pikemb reis vai muialõ kotusõlõ minek. «Sõs tulõ kõik korjunu halv maaha mõskõ, et vahtsõlõ puhtana vasta minnä,» opas’ tä. Sannah käüdäs ka päiv inne suuri pühhi.

«Lõpus om nii, et ku ti tulõti sannast vällä ja teil om hää olla ni ti tahas kõiki kallista, sis võiti kimmäs olla, et nii iho ku heng saiva puhtas,» ütel’ Mare lõpõtusõs.

<< Back